Usk keskpankadesse on liialdatud

Viimase kuue aasta jooksul on suur osa Wall Streetist langenud keskpankade altari ette põlvili. Rahatrüki saabudes juubeldati ja keskpanku juhtivate naiste ja meeste kõikvõimsust on võetud iseenesestmõistetavana.

Keskpankade mõju on tunda peaaegu igas varaklassis. Usk rahapoliitika maagilisusse ja selle võimesse ravida finantssüsteemi kõik haavad on muutunud turgudel traditsiooniliseks arusaamaks.

Viimase nelja ja poole aasta jooksul finantssektorisse tööle asunud inimesed on elanud keskkonnas, kus intressid on nullprotsendi juures ning volatiilsus on alla surutud. Tõenäoliselt puudub neil otsene kogemus kõrgematest intressidest ja turgude vappumisest.

Tõenäoliselt pole nad oma tööaja jooksul läbi elanud ka pankrotilaineid. Samuti ei mäleta nad aegu, mil investorid ostsid riigivõlakirju sissetuleku suurendamiseks; Bank of America Merill Lynch analüütikud on arvutanud, et 52 protsenti valitsuse võlakirjadest on praegu juba alla 1protsendilise tootlusega.

Šveitsis, Jaapanis ja eurotsoonis on nüüd juba 7,3 triljoni dollari eest negatiivse tootlusega võlakirju. Bank of America analüütikute hinnangul aitavad nullprotsendi juures olevad intressimäärad üleval hoida 83 protsenti vabalt kaubeldavatest aktsiatest. See tähendab, et aktsiaturg sõltub 83 protsendi ulatuses tugevasti just madalatest intressimääradest. Investorid ja kauplejad ei analüüsinud keskpankurite võimet tervendada majandust laiemalt.

Selle asemel oli domineeriv usk, et keskpanga toetus süstib enesekindlust ning tahtmist turgudel edasi kaubelda.

„Erakorraline rahapoliitika on keskpankurite toetus meile ja me palvetame selle eest. Me ei tee seda aga selle pärast, et taoline poliitika mingeid reaalseid majanduslikke probleeme lahendaks, vaid selle pärast, et see süstib meile enesekindlust jäämaks turgudele edasi,“ ütles investeerimisfirma Salient Partners varahaldur Ben Hunt. Võib tunduda, et sõna „kultus“ on isegi pehmelt öeldud.

Eelmisel nädalal löödi usk aga kõikuma, kui Šveitsi Keskpank otsustas lõpetada frangi seotuse euroga. Kolm päeva enne seda oli Šveitsi keskpanga president öelnud, et seotus euroga on rahapoliitika tähtsaks tugisambaks.

„Ülima järjekindlusega“ frangi seotust ja kurssi hoida lubanud keskpanka võtsid investorid väga tõsiselt ning otsus oli süsteemi jaoks täielik šokk. Kriitikute jaoks oli Šveitsi Keskpanga otsus kindel tõend, et keskpangad ei olegi eksimatud ja ausad olendid, nagu turud on pikka aega uskunud.

Investeerimisfirma Monument Securities analüütik Marc Ostwald kommenteeris: „See iseloomustab kogu miraaži stabiilsusest, mida arenenud maade keskpangad on püüdnud edendada. Kardin on langemas üsna korrastamata moel.“

Frangi ülijärsu kallinemise tõttu kaotasid suured pangad, riskifondid ning maaklerid. Need on tõendid, et raha investeerimise põhjuseks on olnud paljude suurinvestorite ja fondide puhul just usk keskpankade tegevusse ja võimetesse.

Riskijuhtimise mudelite tegemisel on arvestatud nullprotsendiliste intressimääradega ja madala volatiilsusega. Mitmed investorid on tuginenud näiteks šveitsi frangile, et rahastada oma teisi tehinguid.

Tundub, et Draghi on püüdmas investoreid rahustada ja kinnitada, et keskpangad väärivad oma kultust.

Pole kahtlust, et EKP avalikustatud stimuleerimisprogramm julgustab mitmeid usklikke lühiajaliselt oma rahasid kuhjama just Euroopa aktsiatesse ja võlakirjadesse. Kui palju majanduslikke imesid suudab keskpankade kultus aga korraldada? Varem või hiljem pannakse turgude usk taas proovile.

Usalduskriisid on harva meeldivad kogemused. Kui keskpankade kultus peaks kukkuma, ei tule sellest midagi head.